Kes on kogemusnõustaja?
Professionaal kellel on …
läbi töötatud isiklik taastumise kogemus + kogemusnõustaja väljaõpe.
Kui on ainult kogemus, kuid puudub kogemusnõustaja väljaõpe, on tegemist lihtsalt inimesega, kellel on mingi väärtuslik kogemus. Ta saab oma kogemust jagada eraisikuna, kuid ta pole professionaal ega kogemusnõustaja. Kui on olemas mingit laadi nõustamisoskuste väljaõpe, kuid puudub või on professionaali kõrval läbi töötamata isiklik taastumiskogemus ning ta ei kasuta protsessis töövahendina oma taastumislugu, siis on tegemist muu tasandi professionaaliga, mitte kogemusnõustajaga.
Mis on kogemusnõustamine?
Kogemusnõustamine on
“… sarnase kogemusega inimeste vahel toimuv teadmiste- ja kogemustevahetus ja/või nõustamine, mille käigus pakutakse kogemuslikku emotsionaalset-, sotsiaalset- ja/või praktilist tuge.”
Mõistet “kogemusnõustamine” kasutatakse ka eneseabivaldkonnas, kus eneseabiorganisatsiooni või -grupi liikmed kohtuvad kui võrdsed, et anda üksteisele vastastikust tuge ja abi. Sellistel juhtudel märgib kogemusnõustaja isikut, kellel ei ole tugiisikuna rohkem ekspertteadmisi kui nendel, kellele ta abi osutab ning omavahelistes suhetes on kõik võrdsed.
Kogemusnõustamise osutamine teenusena eeldab, et kogemusnõustaja on saanud vähemalt esmase kogemusnõustamise alase väljaõppe ja kuulub meeskonda ja/või kovisioonigruppi.
Mitmed uuringud erinevates valdkondades toovad tõenduspõhiselt esile kogemusnõustajate kaasamise tulemuslikkuse. Näiteks, et see pakub sotsiaalset tuge, kogemuslikke teadmisi ja informatsiooni, sotsiaalse õppimise ja võrdluse võimalust. Oluline on, et kogemusnõustamine avaldab positiivset mõju ka aitajale endale, kogemusnõustaja saab võimaluse kasutada oma kogemust kogukonna teenimiseks.
Teenuse soovitusliku juhendi eesmärgiks on kirjeldada, kuidas parimal võimalikul moel kaasata ühiskonnas kogemuspõhist teadmist. Juhend annab aluspõhja eri tasanditel (riik ja KOV) ning erinevates valdkondades (ravi, rehabilitatsioon, erihoolekanne, asendushooldus, kahjude vähendamise süsteem, peretöö) kogemusnõustajate kaasamiseks.
(allikas: KN juhend, Sotsiaalministeerium 2014)
Kogemusnõustamine on aastast 2014 Eestis ametlikult tunnustatud aitamistöö meetod.
Aastast 2016 on kaasatud kogemusnõustamise teenus nii Sotsiaalkindlustusameti rehabilitatsiooniteenust kui Töötukassa teenuste hulka tasustatud poolprofessionaalse teenusena, nagu seda varem on olnud tugiisikuteenus.
Suurim osa kogemusnõustamise tööst tehakse kogu maailmas siiski vabatahtliku ja mitteformaalse missioonitööna. Nii ka Eestis.
Kuidas tegutsetakse?
Mitteformaalselt – vabas vormis, mistahes asukohas, kogukonnatoena siis, kui vajadus tekib;
Formaalselt – organisatsiooni töötaja või vabatahtlikuna, tööruumides/töökeskkonnas, koordineeritult;
Lühiajaliselt – 1–3 kohtumist – konsultatsioon, loo jagamine, akuutne kriisiabi;
Protsessina – 3+ kohtumist – pikaajaline emotsionaalne, informatiivne ja praktiline toetamine kriisist väljumiseks, toimetuleku edendamiseks;
Oma kogemuse teemas – saab minna süvitsi, oskab jagada probleemile omast ja praktilist teadmist;
Väljaspool oma kogemuse teemat – saab pakkuda üldist toetust ja julgustust;
Peab kuuluma organisatsiooni või võrgustikku, ei saa olla üksiküritaja.
Klientideni jõutakse erinevatel viisidel – kogukonnas, tutvuskonnas, läbi KN-võrgustiku, läbi töökoha, rehabilitatsioonimeeskondades, riigiasutustes jne.
Saab ühendada kriisitöö, päästetööde, ohvriabi, terviseteenuste, pedagoogika, õigussüsteemi, kogukonnatöö jt süsteemidega.
Kogemusnõustamises kasutatavad põhimõisted
Kogemusnõustamine on vastastikkuse toetuse süsteem, kus inimesed, kes jagavad sarnast probleemi, saavad kokku selleks, et saada ja jagada vastastikust abi ja toetust ning omavaheline suhe on rajatud vastastikkusele austusele ja jagatud vastutusele (Mead, Hilton, & Curtis, 2001; Usser, Kirsten, Butov, & Sandoval, 2006).
Kogemusnõustaja on isik, kellel toetajana ei ole rohkem eksperdi teadmisi kui nendel, kellele ta abi osutab, ning omavahelistes suhetes on kõik võrdsed (Repper, 2013; Mead, Hilton, & Curtis, 2001).
Kogemusnõustamise teenus hõlmab endas organiseeritud vastastikkust abi ja tuge inimeste vahel, kellel on sarnased kogemused, tingimused või probleemid (O’Hagan, 2011).
Jõustamine on mitmekülgne ja kompleksne multidimensiooniline kontseptsioon, mis on oma olemuselt pigem protsess, kui juhtum ning on suunatud inimese tugevuste rõhutamiseks (Chamberlin, 1997).
Võrdse tugi on üldiselt kirjeldatud kui edendatud heaolu mudelit, mis keskendub pigem tugevustele ja taastumisele, kui haiguste mudelile, mis paneb rohkem rõhku sümptomitele ja indiviidide probleemidele (Repper & Carter, 2011).
Koondanud Marit Okas, 2016